Doris Kareva
PÜHITSUS

1

Jah.
Alguses oli Sõna.

Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin —
mu sängil istus üks
                       ingel.
Ta vaatas mind vaikides —
mispärast, ma polnud kindel.

Ta vaade mind valitses.

Ma tajusin vaikset uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.

Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas —
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine — rahulik ring,
jah, valmidus,
                  armastustarkus.

Siis silmile suudles ta mind.

Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust — taevalik and! —,
veel teadmata, kui
                  rängaks retkeks
ta oli mind õnnistand.